Autor: admin

26. veebruaril asetati Tallinnas Pääskülas nurgakivi uuele katoliku kirikule, mille nimeks saab Pühima Neitsi Maarja Puhtaima Südame kirik.

Uus kirik ehitatakse 2015. a. valminud väiksema maja külge, millega tekib terviklik kompleks, kus on kirik ja preestrite maja, praegu on preestrite majas lisaks preestrite eluruumidele ka ajutine kabel.

Kiriku nurgakivi õnnistas ja nurgakivi asetamise tseremoonia viis läbi P. Pius X Preestrite Vennaskonna ida piirkonna ülem isa Karl Stehlin. Kiriku ja kogu kompleksi arhitekt on Kert Kits.

P. Pius X Preestrite Vennaskonna hallatavas kirikus saab olema mitu korda rohkem ruumi kui praeguses ajutises kabelis. Juba täna on sageli pühapäeviti inimesi Missal nõnda palju, et rahvast jagub ka eeskotta.

P. Pius X Preestrite Vennaskond alustas Eesti misjonit isa Einar Laigna kutsel 1990-ndate alguses, mil siinseid katoliiklasi külastas isa Jean-Marc Rulleau Écône’ist Šveitsist. Esialgu peeti pühapäevaseid Missasid korterites, aja jooksul apostolaadi kasvades soetati kesklinna ka üüripind, kus oli kabel ja lisaks toimus ka raamatute ja igakuise kuulehe kirjastamine.

Kesklinnast koliti mõneks aastaks 2013-2015 vanalinna kunagisse dominiiklaste kloostrisse ja 2016. aastal alustati tegevust Pääskülas, kus valmis esimese etapina eelpool mainitud preestrite elumaja.

Uus katoliku kirik on ääretult olulise tähtsusega Maarjamaa religioosses ja kultuurilises kestmises ning arengus. Kirik valmib puhtalt tänu annetustele.

Need, kes soovivad toetada ilusa kiriku kerkimist, saavad teha ülekande Sihtasutus Fidelitase arvelduskontole EE207700771005315113. Selgitusse palume lisada “Kiriku ehituse toetuseks”.

Kanoonilises õiguses on moraalne juhis – mida kasutatakse ka tsiviilõiguses –, mis ütleb, et vaenulikke seadusi, teisisõnu seadusi, mis piiravad mingit õigust või vabadust, tuleb tõlgendada rangelt ja nende kasuks, kes neile alluvad. Ning vastupidi, soodsaid seadusi tuleb tõlgendada laialdaselt.

See moraalne juhis, mis pärineb Rooma õigusest, on ladina keeles sõnastatud järgmiselt: «odiosa sunt restringenda, favores sunt ampliandi». See väljendab nii heatahtlikkust kui ka muret õigluse pärast, eriti selleks, et vältida kättemaksuhimu. Kanooniline õigus on selle põhimõtte üle võtnud ja see on oluliseks allikaks kirikuseaduste tõlgendamisel. Kiriku suus on see üks halastuse väljendus, mis aga ei välista õiglust.

Praeguse pontifikaadi suur juhtidee on pandud just nimelt selle halastuse motiivi alla. Kuid topeltnäide, mille hiljuti tõid endaga motu proprio Traditionis custodes ja eelkõige sellele Jumalateenistuse ja Sakramentide Distsipliini Kongregatsiooni prefekti piiskop Arthur Roche poolt antud tõlgendus, on kõike muud kui halastav.

Tundub isegi, et ta peab Tridenti missat iseeneses «põlgusväärseks», kuna seda tuleb igal võimalikul viisil piirata.

Iseloomulikuks näiteks on vastus, mis puudutab nende preestrite Tridenti missa pühitsemise volitusi, kes on preestriks pühitsetud peale motu proprio avaldamist. Seesama juhis meenutab meile, et piiskop on «kogu liturgilise elu moderaator, edendaja ja kaitsja», kuid tal on Traditionis custodes, artikkel 4 järgi kohustus vastava volituse andmiseks konsulteerida Püha Tooliga.

Seega, kaitsja ja edendaja küll, kuid tähelepaneliku jälgimise all.

Uue liturgia ühtsus

Üks keskseid elemente, mida sageli korratakse, on mure liturgilise ühtsuse pärast. Kuid millise liturgilise ühtsusega on tegemist?

Varem võis katoliiklane minna ükskõik millisesse oma riituse kogudusse kogu maailmas ja hõlpsasti jälgida seal pühitsetavat missat. Tänapäeval aga pole see enam võimalik. Esiteks, keele pärast: sest ladina keelest, mis andis imelise ühtsuse, on loobutud. Teiseks, riituses välja kujunenud lugematute variatsioonide – nii tselebrandi vabaks valikuks jäetud osade mitmekordistamise, kui ka uute tekstide nagu missakaanonite, mille täpset arvu on raske teada rohkuse tõttu. Ning viimaks, tselebrandi „kreatiivsuse“ tõttu, mis on rohkemal või vähemal julgustatud eesmärgist soodustada „aktiivset“ osalemist. Tegelikult aga ei ole liturgia kunagi varem eri paigus ning isegi ühe riigi territooriumil, olnud niivõrd erinev.

Programmeeritud loobumine

Räägitakse ja korratakse seda, mis ilmnes juba motu proprios: uued meetmed on lihtsalt ajutised mööndused, millel pole muud eesmärki, kui võimaldada Tridenti riitusesse kiindunud ustavatel järk-järgult uuele liturgiale üle minna. Ja ei midagi muud. Keelatud on kõik see, mis võib vähimalgi määral minna teises suunas. Seega, kuna piiskopkondade poolt heaks kiidetud tõlgetes puudub Tridenti riituse tekstide lektsionaar (lugemiste raamat), on lubatud – ja isegi vajalik, nagu kinnitab juhis – Piibli otsene kasutamine heakskiidetud tõlkes. Kuid piiskop ei tohi anda luba avaldada „ rahvakeelseid lektsionaare, mis reprodutseerivad eelmise riituse lugemistsüklit“. Raske on olla väiklasem.

Veel üks märgatav väiklus keelab preestril, kes nädala sees pühitseb Novus Ordo missat, pühitseda samal päeval teise missana Tridenti riitust. Esitatud põhjus väärib mainimist: „Päevas kahe missa pidamine pole võimalik seetõttu, et puudub „õigustatud põhjus“ või „pastoraalne vajadus“, nagu nõuab kaanon 905 §2: usklike Euharistia austamise õigust ei ole mingil viisil pärsitud, kuna neile pakutakse võimalust osaleda Armulaual selle praeguses rituaalses vormis.“ Asjaomased usklikud hindavad „pastoraalse vajaduse“ puudumist. Mis aga puudutab neid, kellel oli veel lootust, et asjad ei saa enam minna kaugemale ja et, võib-olla, ettekirjutuste halastav ellurakendamine võiks tuua teatud rahu, võivad sellest lootusest loobuda.

Vaenulik selgitus

Üks ettekirjutus läheb veelgi kaugemale kui motu proprio ise või vähemalt annab selle kohta väga kitsendava selgituse, mida vastavalt ülal toodud selgitustele võiks kanoonilise õiguse järgi pidada isegi „vaenulikuks“.

Viidates Traditionis custodes artiklitele 1 ja 8, keelab see ettekirjutus vana riituse kasutamise – see tähendab, peale Armulauda teiste sakramentide jagamise väljaspool personaalkogudusi, mis on rajatud enne uue motu proprio ilmumist. Seejärel võib piiskop anda neile loa ka teiste sakramentide pühitsemiseks. Varasemat pontifikaalset riitust ei tohi aga mitte mingil juhul kasutada. See selgitus on jällegi õigust või vabadust piirav.

Kuid kui järele mõelda, siis need ettekirjutused ainult arendavad motu proprio seadust ja näitavad selle sügavamat kavatsust. Need kõrvaldavad igasugused kahtlused selle kohta, et traditsiooniline missa tahetakse pikemas perspektiivis täielikult kaotada. Nad kehtestavad kogu oma rangusega surmaotsuse, mis on kuulutatud Tridenti riituse kasutamisele. Siinkohal on meil võimalus meenutada veel teist ladina õiguse moraalijuhist: Summum jus, summa injuria, mida võib tõlkida “ülimast õigusest saab ülim ebaõiglus”. See on õppetund, mille jättis meile Jumalateenistuse Kongregatsiooni prefekt.

Armsad P. Pius X Preestrite Vennaskonna liikmed ja sõbrad,

motu proprio Traditiones custodes ja selle kaaskiri on niinimetatud traditsioonilistes ringkondades tekitanud suurt vastukaja. Me näeme väga loogiliselt, et järjepidevuse hermeneutika ajajärk selle kahetähenduslikkuse, illusioonide ja võimatute pingutustega on läbi saanud ja justkui peoga pühitud. Motu proprios toodud väga selged ja ühemõttelised meetmed Vennaskonda otseselt ei puuduta, kuid need peaksid ärgitama meid sügavale järelemõtlemisele. Seetõttu on oluline vaadelda asju distantsilt ja esitada endale alati vana ja alati uus küsimus: miks on Tridenti Missa pärast viitkümmet aastat ikka ja jälle vaidluste põhiteemaks?

Me peame eelkõige meenutama, et püha Missa on kõikide aegade kibedaima võitluse jätkamine: lahing Jumala riigi ja saatana riigi vahel. See sõda saavutas oma kõrgpunkti Kolgata mäel meie Issanda triumfiga. Kristus sai inimeseks selle võitluse ja selle võidu pärast. Kuna meie Issanda võit leidis aset ristil ja Tema Veres, siis on mõistetav, et selle jätkamine on palistatud konfliktide ja vastuoludega. Iga kristlane on kutsutud sellesse võitlusesse: meie Issand tuletab seda meile meelde, öeldes, et Ta “ei ole tulnud tooma rahu, vaid mõõka” (Mt 10:32). Ei ole imestada, et kõikide aegade Missa, mis on täiuslik väljendus meie Issanda lõplikust võidust läbi lepitusohvri, on ise vastuolude märk.

Kuid miks on Missa koguni Kiriku sees muutunud vastuolude märgiks? Vastus on lihtne ja see vastus muutub aina ilmsemaks. Pärast viitkümmet aastat valgustavad selle vastuse elemendid iga hea tahtega kristlast: Tridenti Missa väljendab ja vahendab sellist arusaama kristlikust elust ja seega ka Kirikust, mis on täiesti ühildamatu Vatikani II kirikukogu eklesioloogiaga. Probleem ei ole seega mitte ainult liturgilisel, esteetilisel või puhtformaalsel tasandil. Probleem on samal ajal ka õpetuslikul, moraalsel, vaimsel, eklesioloogilisel ja liturgilisel tasandil. Kokkuvõtvalt: probleem puudutab eranditult kirikliku elu kõiki aspekte – see on küsimus usust.

Ühel pool on kõikide aegade Missa, sellise Kiriku lipp, mis esitab maailmale väljakutse ja on teadlik oma võidust, sest tema lahing ei ole midagi muud kui meie Issanda võitluse jätkamine, et hävitada patt ja saatana riik. Missaga ja Missa läbi kaasab Kristus kristlikud hinged oma võitlusesse ja laseb neil saada osa nii Tema ristist kui Tema võidust. Kaks asja iseloomustavad seda kõike: ohvrivaim ja kõigutamatu lootus.

Teisel pool on aga Paulus VI Missa, autentne väljendus Kirikust, mis tahab elada maailmaga harmoonias ja võtab kuulda maailma nõudmisi; Kirikust, mis ei taha enam viia võitlusesse maailma vastu, sest tal ei ole maailmale midagi enam ette heita; Kirikust, millel pole enam midagi õpetada, sest ta kuulab maailma jõude; Kirikust, millel pole enam meie Issanda ohvrit vaja, sest ta ei tunne enam patu mõistet ja kus pole seetõttu ka meeleparandust vaja; Kirikust, millel ei ole enam ülesannet taastada meie Issanda kõikehõlmav kuningriik, sest ta tahab panustada parema, vabama, võrdõiguslikuma ja keskkonnateadlikuma maailma kujundamisesse. Ta tahab saavutada seda kõike inimlike vahenditega. Humanistlikule missioonile, nii nagu Kiriku juhid on eesmärgiks seadnud, peab vastama ka humanistlik ja sakraalsuseta liturgia.

Viimase viiekümne aasta võitlus, mis koges 16. juulil tähenduslikku momenti, on sõda kahe riituse vahel: viimaselt on see sõda kahe erineva ja vastandliku arusaamise vahel Kirikust ja kristlikust elust; need arusaamised on absoluutselt ühildamatud ja neid ei saa omavahel siduda. Sarnaselt püha Augustinusega saame me ütelda: kaks Missat (Missakorda) on loonud kaks linna – kõikide aegade Missa(kord) lõi kristliku linna ning uus Missa(kord) lõi humanistliku ja ilmaliku linna.

Kui armas Jumal laseb sellel kõigel sündida, siis kindlasti ainult seetõttu, et sellest tekiks suurem hüve: eelkõige meile, kel on teenimatu õnn tunda Tridenti Missat ja saada sellest vaimset kasu. Meil on varandus, mille väärtust ei oska me alati hinnata ja mida me tihti harjumusest säilitame. Kui midagi väärtuslikku rünnatakse või põlatakse, siis aitab see meil mõista ka kogu selle väärtust. Teenigu see 16. juulil avaldatud ametlike tekstide karmuse põhjustatud “šokk” eesmärki, et me uuendaksime oma truudust Tridenti Missale, seda süvendaksime ja uuesti avastaksime: see Missa – meie Missa – peab muutuma tõepoolest selleks pärliks evangeeliumi tähendamissõnast, mille nimel me kõigest loobume. Kes ei ole valmis Missa eest verd valama, ei ole ka väärt seda Missat pühitsema. Kes ei ole valmis kõigest loobuma, et seda Missat hoida, ei ole ka väärt sellest Missast osa võtma.

See peaks olema meie esimene reaktsioon nende sündmuste valguses, mis Kirikut praegu raputavad. Meie kui preestrite ja katoliiklaste reaktsioon peab sügavuselt ja ulatuselt ületama kõik võimalikud rahutukstegevad ja lootusetud kommentaarid.

Armsal Jumalal on kindlasti eesmärk, miks Ta sellel uuel rünnakul Tridenti Missa vastu laseb toimuda. Kellelgi ei saa olla kahtlust, et viimastel aastatel on arvukad preestrid ja usklikud selle Missa avastanud ning jõudnud seeläbi uuele vaimsele ja moraalsele tasandile, mis on avanud nende hingedele tee pühitsusele. Äsja selle Missa vastu seatud meetmed peaksid neid hingi sundima eemalduma sellest, mis nad on avastanud. Nüüd peavad nemad valima selle, mida iga läbinägeliku katoliiklase südametunnistus nõuab. Neil on olemas vahendid, et asjadel vahet teha. Paljud hinged seisavad tähtsa valiku ees, mis puudutab nende usku, sest – korrakem seda veel – Missa on õpetusliku ja moraalse universumi kõige kõrgem väljendus. Lõpuks on küsimus selles, kas valida katoliku usk kogu selle täiuses ja teha sellega otsus meie Issanda Jeesuse Kristuse, Tema risti, Tema ohvri ja Tema kuningriigi kasuks. Küsimus on selles, kas otsustada Tema Vere kasuks, jäljendada Ristilöödut ja järgida Teda täieliku, radikaalse ja järjekindla truudusega kuni lõpuni.

P. Pius X Preestrite Vennaskond on võtnud kohustuseks abistada kõiki hingi, kes on praegu ehmatuses ja segaduses. Meie kohustus on eelkõige anda neile faktide abil kindlust ja teadmist, et Tridenti Missa ei hääbu maa pealt mitte kunagi. See on ääretult hädavajalik lootuse allikas. Lisaks peab igaüks meist, olgu siis preester või ilmik, ulatama neile abistava käe, sest see, kellel ei ole püüdlust anda teistele hüvesid, mida ta ise kasutada saab, ei ole ise neid hüvesid väärt. Nii näitame me ka tegelikkuses oma armastust hingede ja Kiriku vastu. Sest iga hing, mille me võidame meie Issanda ristile ja Tema mõõtmatule armastusele, mida Ta tõestas oma ohvri läbi, on tõepoolest võidetud Kirikule ja armastusele, mis Kirikule elu annab ja millest ka meie peame olema hingestatud.

Me usaldame selle kõik Maarjale, Valuemale, temale suuname me oma palved, sest mitte keegi teine ei mõista paremini meie Issanda ohvrit ja Tema võitu ristil. Mitte keegi peale Maarja ei ole nii sügavuti meie Issanda kannatustest ja triumfist osa võtnud. Tema kätesse asetas Issand kogu Kiriku. Seetõttu usaldati Maarjale ka Kiriku kõige hinnalisem vara: meie Issanda testament – püha Missaohver.

Menzingenis 22. juulil 2021. a., püha Maarja Magdaleena pühal
Don Davide Pagliarani, kindralülem

Paavst Franciscuse pontifikaadi teemaline intervjuu Püha Pius X Preestrite Vennaskonna kindralülemaga

DICI: Austatud isa, paavst Franciscuse tõusmisest püha Peetruse troonile on möödunud kaheksa aastat. Selle aastapäeva puhul olite lahkesti nõus andma meile intervjuu, mille eest oleme teile väga tänulikud.

Mõnedele paavst Franciscuse pontifikaadi vaatlejatele, eriti neile, kes on seotud Traditsiooniga, näib ideede võitlus nüüd läbi olevat. Nende sõnul domineerib nüüd praktika, see tähendab laialdasest pragmatismist inspireeritud konkreetne tegevus. Mida teie sellest arvate?

Isa Pagliarani: Ma ei ole päris kindel, et tegusid ja ideesid peaks niimoodi vastandama. Paavst Franciscus on kahtlemata väga pragmaatiline. Ent valitsejana teab ta suurepäraselt, kuhu suundub. Suuremahuline tegevus tõukub alati teoreetilistest põhialustest, ideede kogumist, kus on sageli valdavaks üks keskne idee, millega võib ja peab olema seotud igasugune praktika.

Tuleb tunnistada, et püüdlused mõista Franciscuse pragmatismi põhialuseid on toimunud katse ja eksituse meetodil. Näiteks arvasid mõned inimesed, et tema tegutsemispõhimõtted võib leida teologia del pueblo’st, vabastusteoloogia hulga mõõdukamast Argentina versioonist. Kuid tegelikult tundub mulle, et Franciscus on nii sellest kui üldse igast teadaolevast süsteemist väljaspool. Usun, et tema tegusid elustavat mõtlemist ei saagi rahuldavalt analüüsida ega tõlgendada, kui piirduda traditsiooniliste teoloogiliste kriteeriumitega. Ta ei ole mitte ainult igast teadaolevast süsteemist väljaspool, vaid neist kõigist kõrgemal!

Mida te silmas peate?

Näiteks Johannes Paulus II ajal jäid kõigele taunitavale vaatamata katoliku õpetuse teatud punktid puutumatuks. Ka Benedictus XVI puhul oli tegemist Kiriku juurtega seotud vaimsusega. Tema märkimisväärsed pingutused teha ringist ruutu sobitades Traditsiooni kirikukoguaegse või -järgse õpetusega olid küll nurjumisele määratud, kuid näitasid siiski muret Traditsioonile ustavaks jäämise pärast. Ent Franciscus selle pärast ei muretse. Valitsusaeg, mille all elame, on Kiriku jaoks ajalooline pöördepunkt: veel säilinud kindlused on nüüd inimlikust seisukohast igaveseks purustatud; ning samal ajal on Kirik oma hingi ja maailma puudutava missiooni ümber määratlenud, muutes seda radikaalselt.

Selle murrangu täit ulatust on veel vara hinnata, kuid võime juba proovida seda analüüsida.

Patt ja halastus

Ütlete, et veel püsinud kindlused on nüüd purustatud. Millistest kindlustest on jutt?

Pean siin eriti silmas viimseid kõlbelisi aluseid, millel rajaneb nii kristlik ühiskond kui iga loomulik ühiskond. See pidi juhtuma varem või hiljem, see oli ainult aja küsimus. Seniajani on Kirik hoolimata mõningatest kõrvalekalletest jäänud kindlaks oma moraalsetele nõudmistele, mis puudutavad näiteks kristlikku abielu, ja kõik seksuaalhälbed endiselt selgesti hukka mõistnud… Paraku põhinesid need nõudmised sellisel dogmaatilisel teoloogial, mis oli oma eesmärgist kõrvale kaldunud ning seeläbi ebastabiilseks muutunud. Oli vältimatu, et needki kord vankuma lööksid. Kindlad tegutsemispõhimõtted ei saa kaua püsida, kui nende jumaliku autori mõiste on nõrgenenud või moonutatud. Need moraaliprintsiibid suutsid jääda kestma mõneks ajaks, lausa aastakümneteks, kuid oma alustalast ilma jäetuna kuulutati nad ühel päeval paratamatult „vananenuks“ ja neid hakati sama hästi kui eitama. Sellele me olemegi tunnistajaks Franciscuse pontifikaadi ajal, iseäranis 2016. aasta 19. märtsil avaldatud apostelliku ekshortatsiooni Amoris laetitia puhul. Nimetatud dokument ei sisalda mitte ainult tõsiseid eksitusi, vaid näitab ka läbinisti uut historistlikku lähenemist.

Missugune see uus lähenemine on? Mis võis sellise valiku tingida?

Paavst Franciscusel on väga täpne üldnägemus kaasaja ühiskonnast ja tänapäeva Kirikust – ning isegi kogu ajaloost. Mulle näib, et ta on mõjutatud mingist hüperrealismist, mis on väidetavalt „pastoraalne“. Tema sõnul peab Kirik faktidele näkku vaatama: tal on võimatu jätkata moraaliõpetuse kuulutamist, nagu ta seda seni teinud on. Seetõttu peab ta otsustama anda järele nüüdisaegse inimese nõudmistele ja järelikult oma emarolli ümber kujundama.

Muidugi peab Kirik alati ema olema. Ent selle asemel, et olla ema oma elu edasi andes ja lapsi kasvatades, on ta nüüd ema niivõrd, kuivõrd ta oskab oma lapsi kuulata, mõista ja nendega kaasas käia… Sellist hoolt, mis ei ole iseenesest halb, tuleb siin mõista uues ja väga konkreetses mõttes: Kirik ei saa ega tohi ennast enam peale suruda. Ta peab olema passiivne ja kohanema. Just kirikuelu, nagu seda praegu elatakse, tingib ja määrab Kiriku missiooni ja isegi tema raison d’être. Kuna ta ei saa näiteks enam nõuda Püha Armulaua vastuvõtmisel samu tingimusi kui varem sel põhjusel, et tänapäeva inimene näeb neis talumatut sallimatust, seisneb selle loogika järgi ainus realistlik ja tõeliselt kristlik reaktsioon olukorraga kohanemises ja nende nõuete ümber määratlemises. Nõnda muutub moraal olude sunnil: igavesed seadused alluvad nüüd arengule, mida tingivad ajaloolised olud ning võltsi ja valesti mõistetud ligimesearmastuse käsud.

Kas paavst on teie arvates selle arengu pärast rahutu? Kas ta tunneb vajadust seda õigustada?

Kahtlemata pidi paavst olema juba algusest peale teadlik reaktsioonist, mille niisugune protsess Kirikus esile kutsub. Küllap oli ta teadlik ka sellest, et avab uksi, mis olid üle kahe tuhande aasta kindlalt suletud olnud. Kuid tema jaoks kaaluvad ajaloolised nõuded üles kõik teised kaalutlused.

Selles valguses omandab tema sõnavõttudes kõikjal esinev halastuse mõiste oma täieliku väärtuse ja ulatuse. See ei ole enam armastava Jumala vastus, kes avasüli tervitab kahetsevat patustajat, et ta uueks muuta ja anda talle tagasi elu armus. Nüüd on sellest saanud hukatuslik halastus, mis on muutunud vajalikuks, et rahuldada inimkonna tungivaid vajadusi. Inimestel, keda peetakse nüüd võimetuks isegi loomuseadusi austama, on range õigus sellele halastusele, omamoodi armulikule amnestiale Jumalalt, kes samuti kohandub ajalooga, olemata enam selle valitseja.

Nii ei loobuta mitte ainult usust ja üleloomulikust korrast, vaid ka ausaks ja õiglaseks eluks hädavajalikest moraaliprintsiipidest. See on hirmutav, sest tähendab moraali ristiusustamisest loobumist: vastupidi, katoliiklased peavad nüüd omaks võtma maailma moraali, või vähemalt kohandama – igal üksikjuhul eraldi – moraaliseadust praegustele moraalinormidele, ka „taasabiellunud“ lahutatud paaride ja isegi samasooliste paaride normidele.

Sellest halastusest on saanud midagi imerohu laadset, alus uuele evangeliseerimisele, mida pakkuda ajastule, mille pööramine ei ole enam võimalik, ning kristlastele, kellele ei saa enam peale panna kümne käsu iket. Selle asemel et ohus olevaid hingi usus innustada ja kinnitada, rahustatakse ja lohutatakse neid nõnda nende patuses olekus. Usu valvur kaotab seda tehes isegi loomuliku korra – mis tähendab, et järele ei jää üldse midagi.

Nende eksituste aluseks on transtsendentsuse ja vertikaalsuse täielik puudumine. Enam ei ole ühtki – isegi mitte kaudset – viidet üleloomulikele asjadele, elule pärast surma, armule ja eelkõige meie Issanda lunastustööle, kes kindlustas kõigile inimestele pääsemiseks vajalikud vahendid. Nende vahendite igikestvat mõjusust ei kuulutata ega tunta enam. Me ei usu enam nendesse! Selle tulemusel taandub kõik puhtalt horisontaalsele ja historistlikule nägemusele, kus ettenägematus valitseb põhimõtete üle ja kus on tähtis üksnes maine heaolu.

Kas see pöördepunkt, mida te mainisite, on veel kooskõlas Vatikani II kirikukoguga, või jääb see juba Vatikani III kirikukogule, mis ei ole veel toimunud?

Kirikukogul sõnastatud suunistega ollakse kooskõlas ja samas neid ka ületatakse. Sellel on väga lihtne põhjus: Vatikani II kirikukoguga tahtis Kirik end maailmaga sobitada, „ajakohastuda“ tänu aggiornamento’le, mida edendasid Johannes XXIII ja Paulus VI. Nõnda siis jätkab Franciscus seda maailmaga kohanemist, kuid uues ja äärmuslikus mõttes: Kirik peab nüüd kohanema maailma enda patuga – vähemalt seni, kui see patt on „poliitiliselt korrektne“. Seega esitatakse seda siis armastuse ehtsa väljendusena kõigis vormides, mida kaasaja ühiskond aktsepteerib ja mida lubab halastaja Jumal. Ikka üksikjuhtumite kaupa, kuid need erandjuhud on määratud saama normiks, nagu võib juba näha Saksamaal.

Paavst Franciscuse utoopia

Kas traditsioonilise moraali hävitamise kõrval soovitab paavst Franciscus kasvatada ka väärtusi? Teisisõnu, missugusele vundamendile ta teie arvates ehitada tahab?

See on väga asjakohane küsimus, millele paavst ise andis vastuse 3. oktoobril 2020 oma viimases entsüklikas Fratelli tutti, tehes meile ettepaneku „võtta vastu väljakutse kujutada ette uut inimkonda. […] See on tõeline tee rahuni.” Seda nimetatakse utoopiaks, ja nii juhtub kõigiga, kes end oma juurtest ära lõikavad. Lüües lahku jumalikust traditsioonist, pürgib paavst ideaalse ja abstraktse täiuslikkuse poole, mis on reaalsusest lahti ühendatud.

Ta küll eitab seda, kuid samas lõigus, kus ta möönab, et tema sõnad „kõlavad fantaasiana“, täpsustab ta, millele kavatseb oma seisukohta põhjendades toetuda: see on „suur põhimõte, et on olemas õigused, mis tulenevad ainuüksi meie võõrandamatust inimväärikusest“. Ometi õpetavad Ilmutus ja Traditsioon just seda, et inimloomus pole sõltumatu. Nagu ütleb Chesterton: „Kui võtta ära üleloomulik, jääb alles vaid ebaloomulik.“ Ilma Jumalata kaldub loodu üksi muutuma „ebaloomulikuks“. Kutsudes ja ülendades inimese üleloomulikku korda, on Jumal korraldanud meie loomuse armu jaoks. Seetõttu ei saa loomus endas sügavat korratust tekitamata üleloomulikku korda kõrvale tõrjuda. Franciscuse unistus on sügavalt naturalistlik.

Teine märk unistuse utoopilisusest on see, et see omandab universaalse ulatuse: küsimus on selle peale surumisest kõigile autoritaarsel ja absoluutsel viisil. Kunstlikult kavandatud unistusi saab peale suruda ainult kunstlikul viisil…

Kuid millest koosneb paavst Franciscuse utoopia?

Täiuslikus kooskõlas tänapäeva inimese püüdlustega, kes on läbi imbunud oma väidetavatest õigustest ja lahutatud juurtest, võib selle kokku võtta kahe ideega: terviklik ökoloogia ja ülemaailmne vendlus. Ei ole juhus, et paavst on pühendanud kaks võtmetähtsusega entsüklikat neile teemadele, mis tema enda väitel iseloomustavad tema pontifikaadi kahte põhiosa.

Laudato sì’ (24. maist 2015) terviklik ökoloogia ei ole midagi muud kui tervele inimkonnale pakutud uus moraalsus, mis jätab kõrvale Ilmutuse ja seetõttu ka evangeeliumi. Selle põhimõtted on puhtalt meelevaldsed ja naturalistlikud. Need harmoneeruvad ilma mingite raskusteta inimkonna ateistlike püüdlustega, mille liikmed suhtuvad kirglikult planeeti, millel elavad, ning on takerdunud puhtmateriaalsetesse küsimustesse.

Ning Fratelli tutti ülemaailmne vendlus, mida paavst väga pidulikult propageerib Abu Dhabi deklaratsioonis, millele kirjutas 4. veebruaril 2019 alla ka Al-Azhari suurimaam, ei ole muud kui naturalistlik karikatuur kristlikust vendlusest, mis rajaneb Jumala isadusel, mis on ühine kõigile Kristuse lunastatud inimestele. Selline vendlus on tegelikult identne vabamüürliku vendlusega, mis ei ole kahel viimasel sajandil teinud muud kui külvanud vaenu, eriti Kiriku vastu, metsiku sooviga seada ennast ainsa tõeliselt võimaliku inimestevahelise vendluse asemele.

See ei ole ainult üleloomuliku korra eitamine, mis taandab Kiriku filantrooplikuks vabaühenduseks, vaid ka teadmatus pärispatu haavadest ning selle unustamine, et inimloomuse taastamiseks ja inimeste seas rahu edendamiseks on vajalik Jumala arm.

Kuidas saaks selles kontekstis ikkagi eristada Kiriku ja kodanikuühiskonna rolli?

Tänapäeval esitab Kirik kuvandit preesterlikust väest, mis on kaasaja ühiskonna ja selle sotsiaalpoliitiliste vajaduste teenistuses… Kuid see preesterlus ei ole enam pühendunud institutsioonide ristiusustamisele ega taas paganlikuks muutunud moraalinormide reformimisele. See on traagiliselt inimlik preesterlus, millel puudub üleloomulik mõõde. Paradoksaalselt leiavad kodanikuühiskond ja Kirik, et nad võitlevad nüüd külg külje kõrval ühiste eesmärkide nimel, nagu kristluse õitseaegadel… kuid seekord soovitab ja surub ilmalikustunud ühiskond oma vaateid ja ideaale Kirikule peale. See on tõeliselt hirmutav: ilmalikust humanitaarsusest on saanud Kiriku valgus ja sool, mis talle maitse annab. Viimaste aastate ummisjalu tormamine õpetuslikes ja moraaliküsimustes on hea näide alaväärsuskompleksist, mis vaimulikel tänapäeva maailma suhtes säilinud on.

Ent ometi – ja see on meie usu müsteerium ja ühtlasi meie lootus – Kirik on püha! Ta on jumalik! Ta on igavene! Hoolimata praeguse tunni muredest on tema siseelu kogu oma ülevuses kahtlemata nii kaunis, et vaimustab Jumalat ja ingleid. Nagu alati, on Kirikul ka täna olemas kõik hingede juhatamiseks ja pühitsemiseks vajalikud vahendid!

Kristus-Kuninga hädavajalikkus

Kuidas saaks Kirik teie arvates vabaneda nendest eksitustest ja ennast uuesti üles ehitada?

Eelkõige tuleb öelda lahti utoopiatest ja pöörduda tagasi reaalsusesse, naasta Kiriku juurte juurde. Võib tuua välja kolm olulist punkti, mis Kirik peab tagasi võitma ning järeleandmisi tegemata ja keerutamata jälle kuulutama: pärispatu olemasolu ja selle tagajärjed (kolme liiki himud, millest räägib püha Johannes oma esimeses kirjas) – see aga on vastuolus igasuguse naturalistliku naiivsusega; armu vajalikkus (arm on lunastuse vili, ainuke, kuid kõikvõimas vahend nende laastavate tagajärgede üle võidu saavutamiseks); ning lõppsihi transtsendentsus (see siht ei ole siin maailmas, vaid Taevas).

Selle kõige juurde tagasipöördumine tähendaks, et hakatakse jälle „kinnitama oma vendi“. Taas kord kuulutataks tõelist katoliku usku, mis on igasuguse üleloomuliku elu hädavajalik tingimus. See on ka loomuseaduse asendamatu kaitsja, mis on oma päritolult jumalik, igavene ja muutumatu, hädavajalik aluskalju inimese juhtimiseks täiusele.

Need kolm mõistet võib kokku võtta üheksainsaks ideaaliks, milleks on Kristus-Kuningas. Tema on meie usu tuum. Tema on kogu armu allikas. Tema tegi selle loomuseaduse, mille Ta inimeste loomisel nende südamesse kirjutas. Jumalik seaduseandja ei muutu. Ta ei loobu oma meelevallast. Nii nagu ei saa muuta seda seadust ilma usku ennast muutmata, ei saa seda ka taastada, andmata jumalikule seaduseandjale au, mis Talle õigusega kuulub.

Lihtsalt öeldes: me ei tohi alistuda sellele maailmale, vaid peame „võtma kõik kokku Kristuses“. Kirikul on Kristuses ja Kristus-Kuninga läbi kõik vahendid saamaks võitu maailmast, mille vürst on vale isa. Risti läbi on Ta seda juba lõplikult teinud: „Ma olen maailma ära võitnud.“

Kas Neitsi Maarjal on selles võidus eriline roll?

Et see on Kristus-Kuninga võit, on see tingimata ka Tema Pühima Ema võit. Jumalaema on alati seotud kõikide oma Poja lahingute ja võitudega. Selle võiduga on ta kindlasti väga eriliselt seotud, sest iial varem pole toimunud niivõrd hukatuslike ja salakavalate eksituste võidukäiku, mis oleksid kristlaste elus teinud nii ulatuslikku ja sügavat laastamistööd. On ju kauneimate aunimede hulgas, mis Kirik on Jumalaemale omistanud, „kõigi eksiõpetuste hävitaja“ – tema purustab nende õpetuste väljamõtlejate pea – ja „kristlaste abi“. Mida lõplikum paistab eksituse võit, seda hiilgavam on Pühima Neitsi Maarja võit.

Intervjuu on tehtud Menzingenis 12. märtsil 2021,
paavst püha Gregorius Suure pühal

Isa Gerd Heumesser

Avastusi ei tehta mitte ainult loodusteaduste s või tehnika valdkonnas, vaid ka religioosses elus avastatakse aeg-ajalt midagi uut või tuleb valguse kätte ja mõistetakse paremini midagi, mis on pikapeale varju jäänud.

Üks sellistest avastustest tehti 19. sajandi üheksakümnendatel aastatel, ja see ei olnud väiksema tähtsusega kui elektri või tuumaenergia avastamine, sest ei leitud midagi vähemat kui lift Taevasse.

Avastaja nimi on Thérèse Martin, kes sündis 2. jaanuaril 1873 Normandias Alençon’is üheksalapselise pere noorima lapsena. Kui Thérèse oli viieaastane, kaotas ta ema ja see oli väiksele tüdrukule suur löök. Tema õed rääkisid, kuidas Thérèse läks ühel päeval Neitsi Maarja kuju juurde, embas seda ning ütles: „Nüüd oled Sina minu ema!” 1883. aastal, kui Thérèse oli raskesti haige, ilmus talle Jumalaema ja tegi ta terveks.

1888. a. astus Thérèse karmeliitide ordusse. Siin tegigi ta oma suure avastuse. Kuidas ta selleni jõudis, sellest saame me lugeda tema kirjast kloostriülemale. „Ma tohin vaatamata oma väiksusele püüelda pühaduse poole; [….] kuid ma tahan otsida vahendi, et Taevasse minna, väikse tee, kõige otsema, kõige lühema, ühe täiesti uue pisikese tee. Me elame avastuste sajandil, enam ei võeta isegi vaevaks mööda trepiastmeid üles minna, rikaste juures asendatakse trepid kasulikumate liftidega. Ka mina tahaksin leida ühe lifti, mis mind Jeesuse juurde üles viiks, sest ma olen liiga väike, et tõusta kõrgemale mööda täiuslikkuse vaevalist treppi.”

Ja ta leidis sellise lifti, sest talle sai selgeks, et suurimaks pühakuks on võimalik saada ka ilma erakordsete suretamisteta, ilma eriliste armuandideta, ilma silmapaistvate tegude kõmuta, kui jäädakse teadlikult väikeseks, usaldatakse end täielikult Jumala hoolde ning tehakse väikesi ja tavalisi asju armastusest Jumala vastu. See oligi Thérèse lift Taevasse. Tema avastusel on seega kolm elementi: esimene seisneb selles, et kõike tavalist, igapäevast tehakse armastusest Jumala vastu; teine element on mõte iseenda väiksusest ja nõrkusest; ning kolmas element on usaldus Jumala armastuse ja halastuse vastu. Kes neid kolme vahendit kasutab, see tõuseb üles, ilma et peaks astuma vaevaliselt astmelt astmele.

Thérèse kasutas ise seda lifti ja tõestas oma eluga, kui hästi see lift toimib. Ta ei teinud tegusid, mis oleksid maailma raputanud, ta ei piitsutanud ennast vereni, ja sellele vaatamata sai temast suurimaid pühakuid.

Thérèse on oma kirjas kirjutanud: „Mul ei ole ühtegi teist vahendit, et Sulle [Jeesus] tõestada oma armastust, kui puistata lilli, see tähendab, et ma ei taha jätta toomata ühtegi ohvrit, ühtegi pilku, ühtegi sõna, ma tahan kasutada kõige tühisemaid tegusid ja teha neid armastusest.” Thérèse elu on ilus näide sellest, kuidas ta neid kolme elementi oma elus teostas. Ta sättis sageli ühe või teise kaasõe mantlit, kui too oli selle hooletult selga pannud; ta osutas neile igasuguseid väikseid teenimisi; ta vaikis, kui keegi oli võtnud ära tema öölaterna, mida ta parajasti hädasti vajas; ta ei tõstnud häält selle peale, kui teda ebaõiglaselt noomiti, arvates, et tema oli ühe vaasi katki teinud; kui keegi häiris kabelis vaikust, talus ta seda kannatlikult; ta jäi rahulikuks, kui mõni kaasõde talle pesemise ajal vallatledes musta vett näkku pritsis, ja ta tegi seda kõike armastusest Jumala vastu. Nagu ta ise oma kloostriülemale kirjutas: „Sügavasti armastatud ema. Te näete, ma olen üks väga väike hing, kes saab armsale Jumalale ainult väikseid asju anda.” Kuna ta talus neid väikseid asju armastusest Jumala vastu, sõitis ta justkui liftiga Taevasse. Kui Thérèse 24-aastaselt tuberkuloosi suri, oli ta saavutanud väga kõrge pühaduse astme. Kirik tähistab tema püha 3. oktoobril.

Seda avastust, et ennast läbi igapäevase ja tavalise pühitseda, saab kasutada iga kristlane. Ja seda pühadust saab igal pool teostada: tänaval, vabrikus, kontoris, äris, perekonnas või kloostris.

„Mitteilungsblatt” Tõlkis René Allik

Tags Lift taevasse, Térèse Lisieux

Kallid usklikud, sõbrad ja toetajad!

Koroonakriisi ning kõigi selle mõjude tõttu elame ebatavalisel ja peaaegu ennenägematul hetkel ajaloos. Selline olukord tekitab tuhandeid küsimusi, millele võib olla vähemalt tuhandeid vastuseid. Oleks utoopiline püüda pakkuda lahendust igale probleemile eraldi ning see pole ka antud mõtiskluse eesmärk. Pigem proovime siin analüüsida üht teatud mõttes märksa tõsisemat ohtu kui kõik, mis praegu inimkonda ähvardab: see on oht, millesse katoliiklased satuvad, reageerides liialt inimlikul moel karistusele, mis rõhub nüüdsel ajal meie maailma – maailma, mis on muutunud usust taganemise tõttu taas paganlikuks.

Aastakümneid oleme justkui oodanud Jumala nuhtlust, ettehooldavat sekkumist parandamaks olukorda, mis on paistnud pikka aega lootusetuna. Mõned on kujutlenud, et selleks saab olema tuumasõda, teised jällegi on oodanud uut vaesuse lainet, kataklüsmi, kommunistlikku invasiooni, naftakriisi jne. Lühidalt, meil on olnud põhjust oodata mõnd ettehooldavat sündmust, mille kaudu Jumal karistaks usust taganemise pattu meie riikides ning mis tooks kaasa tervemõistusliku reaktsiooni õigesti meelestatud inimeste seas. Igal juhul oleme oodanud midagi, mis teeks avalikuks südamete saladused. Kuid vaatamata sellele, et praegustel sündmustel puudub ehk meie poolt kujutletud vorm, mängivad tänased raskused kahtlemata just sellist paljastavat rolli.

Mis siis õieti käesoleva kriisi raames toimub? Püüdkem analüüsida tundeid, mis meie kaasaegsete südameid valdavad. Ennekõike uurigem aga, kas meie endi hoiak katoliiklastena tõuseb meie usu kõrgusele.

Hirmud, mis on liiga inimlikud

Kokkuvõtlikult võime näha kolme laadi hirme, mis praegusel ajal pea kõigis inimestes põimuvad, kurnates kogu nende elujõu.

Esiteks on hirm epideemia kui sellise ees. Siinkohal ei arutle me koroonaviiruse ohtlikkuse üle. On aga kindel, et meie Jumalata maailm on sedavõrd klammerdunud oma sureliku elu kui kõrgeima hüve külge, et kõik muud kaalutlused muutuvad ebaoluliseks ning peavad selle ees taanduma. Säärase moonutatud vaatenurga vältimatul tagajärjel kujuneb kõikehaarav ning talitsematu ärevus. Terve maailm näib olevat mõistuse kaotanud. Hüpnotiseeritud hädaohust, mis ähvardab seda kalleimat vara, sattunud lausa paanikasse, paistavad kõik inimesed olevat kaotanud võime mõelda millelegi muule või tõusta kõrgemale olukorrast, mis on üle nende mõistuse.

Lisaks viirastub meile majanduskriis. Loomulikult on täiesti normaalne, kui isa muretseb oma laste tuleviku pärast, ning Jumal teab väga hästi, et praegusel ajal on meil hulgaliselt täiesti põhjendatud muresid. Kuid ma viitan üldisemale ning kokkuvõttes palju isekamale hirmule jääda pisut vaesemaks, võimaluseta nautida eluviisi, mis tundus enesestmõistetavana ning justkui võõrandamatu õigusena. See vaatenurk on eelmisega otseses seoses: kui maine elu on ülim hüve, siis rikkused, mis lubavad meil seda võimalikult palju nautida, muutuvad olude sunnil samuti osaks ülimast hüvest.

Sellele kõigele lisandub lõpuks ka hirm isikuvabaduste piiramise ees, mida inimesed on siiani takistusteta kasutanud. Üldine teadlikkus “inimõigustest” pole iialgi olnud valdavam.

Selle kolmetahulise hirmu ja kõige sellega seonduva analüüsimist võiks pikalt jätkata. Piirdugem siinkohal vaid tõdemusega, et nende ühine lähtekoht on läbinisti loomuomane ja inimlik ning nad kõik võib kokku võtta kartuseks, et peale kriisi ei saa miski enam olema endine: seda “endist” aga tajutakse kõikjal segadusse aetult kui ideaalset ning võõrandamatut heaolu, mille valgustatud inimkond oli endale hiilgavalt vallutanud.

Kui aga sügavamalt analüüsida praegust hirmu ning sellest ajendatud käitumist, siis leiame paradoksaalselt sarnaseid võtteid, mida kasutasid iidsetel aegadel paganad, selgitamaks nähtusi, mida nad ei suutnud mõista. See iidne maailm, mis oli küll haritud, ühiskondlikult arenenud ning korrastatud, kuid ei tundnud õnnetuseks Tõde, toetus kõige endale hoomamatu kirjeldamisel koletistele, igat liiki jumalustele ning ennekõike toorestele müütidele. Praegu oleme tunnistajaks sarnastele reaktsioonidele: hirm ja ebakindlus tuleviku ees sünnitavad hulganisti kõikvõimalikke selgitusi, mis osutavad igasse suunda, on üksteisega süstemaatiliselt vastuolus ning samas lõpmatuseni segunenud. Nende pidetus ilmneb asjaolus, et paari tunni või mõne nädala jooksul asenduvad need selgitustega, millele on rohkem nõudlust, mis on detailsemad, näiliselt üha veenvamad, kuid mitte tingimata tõesemad. Oleme silmitsi ehtsate müütidega, kus tõe elemendid on segatud väljamõeldistega nii, et mõlema puhul on piire raske tunnetada. Samas näeme, kuidas sünnib igatsus mingi imelise, utoopilise lahenduse järele, mis suudaks ühtäkki hajutada selle tiheda udu ning lahendada kõik meie mured.

See kostub kui hüüd aegade tagant, täis segadust, ängi ja meeleheidet, kõlades kahe aastatuhande järel taas paganlusse pöördunud inimkonna keskel. Ja teisiti ei saakski see olla: neile, kes oskavad näha, annab see mõista, kuivõrd abitu ning hullumeelsusse määratud on Jumalata rahvas. Ennekõike aga on tähelepanuväärne, et kaasaegne inimene, kes on kaotanud oma usu, on samas ometi valmis pikemalt järele mõtlemata uskuma mida tahes.

Meie lootus on kinnitatud taevasse

Mis aga meisse endisse puutub, siis kas oleme kindlad, et oleme sellise vaimsuse vastu täiesti immuunsed? Muidugi on eelpool kirjeldatud kolm hirmu mõistetavad ning teatud määral ka põhjendatud. Põhjendamatu on aga lasta neil alla suruda ning lämmatada üleloomulikud mõtted ning ennekõike ahendada võimalust neis katsumustes kasvada.

Lõpuks ärgem iial unustagem, et säilitame kontakti reaalsusega ning püsime tões vaid siis, kui vaatame antud olukorda usu silmade läbi: miski ei jää varjule Jumala ja Tema jumaliku Ettehoolduse ees. On kindel, et üle ettenägematute olukordade, mis meid tabavad, laotub Jumala selge plaan. Tuletada inimestele meelde nende surelikkust ning nende ettevõtmiste haprust on kindlasti osa sellest plaanist.

Ennekõike osutab Jumal positivismist (jumaliku korra eitusest) mürgitatud kaasaja inimesele, et kõik teda ümbritsevad looduslikud protsessid on Jumala loodud ning alluvad Tema seadustele. Jumal näitab tänasele Prometheusele, kes on haaratud transhumanismist (inimliku piiratuse eitusest), et Jumala loodu ei ole valitsetav tehnika ning inimliku teaduse abil. See on äärmiselt vajalik õppetund, eriti praegusel ajal. Peame seda kõrgelt väärtustama ning omaks võtma, seda enam, et kaasaegne inimene, pimestatud unistusest omada absoluutset võimu, on minetanud võime seda mõista. Peaksime siit leidma ka uut innustust ülistada Jumala vägevust ning elada usaldavalt Temale toetudes.

Täpsemalt, mida ütleks meile meie Issand, Tema, kelle eest pole miski varjul ning kes on kõike ette näinud? “Miks te olete nõnda arad, te nõdrausulised? Kas te ei usu, et Ma olen tõesti teie Jumal? Et Ma olen tõesti kõikvõimas? Et Ma juhin kõike oma headuses ja tarkuses? Ei lähe ju teie peast ühtki juuksekarva kaotsi ilma Minu loa ja teadmiseta? Kas Ma ei ole valitseja elu ja surma üle? Kas te arvate, et viirus saab eksisteerida Minuta? Kas valitsused kehtestavad seadusi ilma, et Mina oleksin ülim isand? Vastake Mulle: mis on halvim, mis saab teiega juhtuda, kui Mina olen keset seda tormi paadis koos teiega?”

Probleemi tuum peitub vastustes, mida me neile küsimustele anda saame. Kas meie Issand on tõepoolest paadis, milleks on meie hing? Kui nii, siis kas me vaatame tõesti kõigele läbi usu silmade, mis võimaldab meil tõlgendada viimsetki igapäevast sündmust usu valguses? Kas suudame säilitada täieliku usalduse Tema vastu ka siis, kui me ei suuda toimuvat lõpuni mõista? Kas meile piisab katoliku usu pakutud igavikulistest vastustest? Või tunneme vajadust neid lahjendada pidevalt uuenevate vastustega, mis internetis levivad? Kas kuude möödudes on usaldus meie Issanda Jeesuse Kristuse vastu kasvanud? Või on see aeg pannud meid enesesse tõmbuma ning lootust kaotama? Me kõik peaksime neile küsimustele siiralt ja ausa südametunnistusega vastama.

***

Meie hulgas on ka neid, kes rohkem kui epideemiat ennast kardavad pikaajalise religioosse tagakiusamise puhkemist, eriti kristlaste vastu. Selle küsimuse kerkimine on mõistetav, sest me teame, et maailm meid vihkab ning et varem või hiljem peab see juhtuma: olgu siis seoses epideemiaga või sellest lahus. Pääsu meil sellest pole. See on evangeeliumi tõde, mis pärineb ajast ammu enne seda, kui praegusi rahutusi keegi ette võis aimata. Meie Issand ise on meid hoiatanud: “Te kuulete sõdadest ja rahutustest… Rahvas tõuseb rahva vastu ja kuningriik kuningriigi vastu. Tuleb suuri maavärinaid ning kohati näljahäda ja katku […]. Aga enne seda kõike panevad nad oma käed teie külge ja kiusavad teid taga, andes teid ära sünagoogidesse ja vanglatesse, teid veetakse kuningate ja maavalitsejate ette minu nime pärast.”

Kuid siingi peavad meie hirmud olema valatud üle usu valgusega: “Ärge kartke.” Olles nõnda pikalt ette hoiatatud, peame end rahus valmis seadma, andes end jäägitult jumaliku Ettehoolduse kätte ja otsimata meeleheitlikult väljapääsu. Mõelgem tagasi esimesel sajandil tagakiusatud kristlastele: need, kes vaatasid liiga tähelepanelikult tagakiusajaid, piinamisriistu või metsloomi ja unustasid armastuse Jumala, kes kutsus neid endaga ühinema, ei näinud midagi muud kui ohtu, valu ja hirmu… ja taganesid lõpuks usust. Neil ei puudunud mitte usaldusväärne teave, vaid tugev usk, mida tulihingeline palve oleks piisavalt toitnud: “Aga hoidke end, et teie süda ei oleks koormatud liigsöömise ega purjutamise ega argielu muredega ja et see päev ei tuleks teie peale äkitselt otsekui linnupael, sest see tuleb kõikide peale, kes maa peal asuvad! Valvake siis igal ajal, paludes.”

Meie Issand hoiatas meid veel: “Ei ole teener suurem kui ta isand! Kui nad on taga kiusanud mind, kiusavad nad taga teidki.” Igas katsumuses peitub salajane ning hinnaline and näha ennast kasvamas aina rohkem oma eeskuju, jumaliku Päästja sarnaseks, et “oma ihus täita puuduvat osa Kristuse kannatustest.”

***

On veel üks kaalutlus, mis aitab meil püsida tegelikkuses ja asetada koroonaviiruse probleem oma õigele kohale. Käesoleva kriisi kõrval on Katoliku Kirik läbimas palju kohutavamat ja laastavamat kriisi, mis peaks meid palju enam puudutama. Häda meile, kui see nii pole, sest see oleks tunnusmärgiks, et me oma usu silmadega enam ei näe! See teine kriis on tõepoolest palju surmavam, sest selle tõttu oma usu kaotanud inimesed võivad igaveseks kaotada ka oma hinge. Kahjuks lisandub sellele tõsiasi, et praeguses olukorras puudub täielikult üleloomulik sõnum Kiriku hierarhialt – eeskätt selle kohta, mis puudutab patu tagajärgi, patukahetsuse vajalikkust, ristiarmastust ning valmistumist surmaks ja kohtumõistmiseks, mis ootab kõiki inimesi. See on tõepoolest katastroof katastroofis!

Mis meisse puutub, siis ärgem kaotagem lootust, mille aluseks ei ole mitte meie endi pingutused, oskused ja olukorra analüüs – kuitahes asjakohane see ka poleks –, vaid meie Issanda Jeesuse Kristuse lõputud teened. See on Tema, kelle poole peaksime alatasa pöörduma, eriti aga siis, kui oleme rõhutud ja murdumas oma koorma raskuse all. Meie jaoks, kes Teda tunnevad, on nõnda toimida armastuse kohus nende vastu, kes elavad traagilises teadmatuses sellest lohutavast tõsiasjast.

Kui me tõepoolest tahame sel erilisel ajal olla apostliks oma ligimesele, siis tõhusaim ning kohaseim viis seda teha on olla eeskujuks oma piiritu usaldusega jumaliku Ettehoolduse vastu. Just selline on tõeliselt kristlik viis kanda oma risti ning jääda lootusrikkaks. Meie igatsus naasta “normaalsusse” peaks olema ennekõike soov taastada see usaldus, mida toidavad usk, lootus ja armastus.

Et neid hinnalisi arme pälvida, osalegem vanemate ja lastena innukamalt meie Roosipärja ristiretkes, mis meid kõiki ühendab, nõnda et selles tulises palves kostuks Jumalale endalegi vastupandamatu igatsushüüd: Missa, kutsumuste, maailma ja Kiriku ning Pühima Neitsi Maarja triumfi eest.

See on tõeline tee kriisist väljumiseks epideemia lõppu ootamata!

“Kes võib meid lahutada Kristuse armastusest? Kas viletsus või ahistus või tagakiusamine või nälg või alastiolek või hädaoht või mõõk? […] Kuid selles kõiges me saame täieliku võidu tema läbi, kes meid on armastanud. Sest ma olen veendunud, et ei surm ega elu, ei inglid ega peainglid, ei praegused ega tulevased, ei väed, ei kõrgus, ei sügavus ega mis tahes muu loodu suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas.”

Jumal õnnistagu teid!

Küünlapäeval, 2. veebruaril 2021 Menzingenis

Isa Davide Pagliarani, kindralülem

Tags davide pagliarini, kiri

Nagu te võib-olla olete evangeeliumist kuulnud, ei saada meie Issand haigeid mitte arsti, vaid preestrite juurde. Seepärast, ja kuna me oleme ka preestrite vennaskond, tahaksin ma täna rääkida teile preesterlusest.

Miks meil on preestrid? Miks me neid vajame? Kas ilma nendeta hakkama ei saa? Kui näiteks protestandid tulevad kokku, siis neil ei ole tõelist preestrit. Nad saavad kokku, nad palvetavad ja laulavad. Kas sellest siis ei piisa?

Ei, sellest ei piisa. Katoliku preester on samal ajal nii armsa Jumala saadik kui ka Tema tõlk. Nad õpetavad Jumala nimel inimestele jumalikke seadusi ja elu reegleid. Nad esindavad siin Jumala isikut. Juba see peaks olema piisav, et preestriametit väga austada. Preestriamet on nimelt kõrgem kui ükski teine amet siin maa peal, kõrgem kui olla parlamendi liige, kõrgem kui kuninga või koguni keisri amet, sest preestriametis on kõikidest nendest ametitest üks asi teisiti – preesterlus on läbi ja lõhki üleloomulik, jumalik amet, mille Jeesus ise inimestele kinkis. Seetõttu ei nimetata preestreid õigusega Pühakirjas mitte ainult ingliteks, vaid koguni jumalusteks, sest nad esindavad siin maa peal meie seas igavese Jumala võimu ja suurust. Ka Vanas Testamendis austati preestreid väga. Aga Uue Lepingu preestrid on veel ülevamad kui Vana Testamendi preestrid. Sest Uue Lepingu preestritel on vähemalt kaks voli, mida Vana Lepingu preestritel ei olnud: 1. konsekreerida meie Issanda Ihu ja Verd ning ohverdada need taevasele Isale ja 2. vabastada inimesed pattudest. Need on tõeliselt jumalikud väed. See ületab inimliku arusaamise, kuidas Jumal lihtsale inimesele sellise võimu anda saab.

Kõigepealt konsekratsiooniväest: kes on millestki sellisest enne kuulnud? Lihtsa inimese sõna peale suur ja kõikvõimas Jumal kuuletub ning laskub Taevast kiriku altarile, mille ees preester teenib. Just nagu preester ütleks: Tule, Issand Jeesus Kristus, oma taevaselt troonilt, tule siia sellele altarile ja peida ennast leiva ja veini kuju alla. Ja sellel silmapilgul, mil preester seda ütleb, tuleb meie Issand tõepoolest Taevast alla ja on nähtamatult siin altaril. Justnagu saaks preester Teda käskida! Teatud mõttes saabki, aga ainult seepärast, et Jeesus on nii seadnud. Sõna, mille preester ütleb, on teatud mõttes kõikvõimas. Sest selle läbi muutub tavaline leib ja tavaline vein Jeesuse Kristuse Ihuks ja Vereks. See on armsa Jumala sõna, mis tuleb preestri suust. Te näete nüüd, armsad usklikud, kui jumalik on preestriamet, see on kogu austust väärt. Ja kui kahetsusväärne on seetõttu, kui katoliiklased ei pea seda püha ametit väikseimagi lugupidamise vääriliseks, seda häbenevad ja selle väärtust vähendavad?

Nüüd tahan ma edasi minna absolutsiooniväe juurde. Siin tegutseb preestri kaudu armsa Jumala halastus. Võivad olla ükskõik kui rasked patud, ükskõik kui põlastusväärsed kuriteod, millega pihitooli tullakse – kui kahetsus on ehtne, siis andestab armas Jumal need meile preestri andestavate sõnade kaudu ja peseb meie hinge neist pattudest täiesti puhtaks, nii et neist ei ole hinges tõesti enam piiskagi. Seda variserid Lunastajale ju ette heitsidki: mitte keegi ei saa peale Jumala patte andeks anda. Ja Lunastaja oli Jumal ning seetõttu saigi ainult Tema patte andeks anda. Ta on nüüd selle jumaliku väe üle kandnud oma preestritele, kes on lihtsad luust ja lihast inimesed. Kui preester ütleb pihitoolis absolutsioonisõnad, siis andestab Jumal Taevas patusele tema patud ja peseb ta puhtaks. See on taas üks preestri jumalik voli.

Austagem oma preestreid! Ja seda mitte nende isiku pärast, mis on mõnikord kõike muud kui imetlusväärne! Asi ole isikukultuses! Ei, vaid küsimus on nende jumalikus pühitsuses, selles, mis Jumal on neist teinud kogu oma rahva hingeõndsuseks. Jah, preestrid ei ole millekski muuks siin maa peal kui teile hingeõndsuse toomiseks. Kuidas me saame siis mitte olla Jumalale tänulikud ja preesterluse institutsiooni mitte austada?

Mingem Jumalaema juurde, kes on kõikide preestrite ema ja kuninganna! Tema valab armastusest oma jumaliku Poja vastu meie südameisse õrna ja leegitseva austuse püha preesterluse vastu. Aamen.

Käesolevas ettekandes vaadeldakse pühakirjatõestusi paavstluse kui jumalikult seatud ameti kohta. Pidage meeles, et Jumala otsus rajada paavstiamet – nagu ka tema otsus seada sakramendid ja rajada koguni Kirik ise – oli täielikult Tema vaba valik. Kuna see on nii, siis ei teaks me kunagi, et see on olnud Jumala tahe, kui Ta ise ei oleks meile oma otsusest kõnelenud. Nii peame loomulikult otsima tõestust Jumala otsuse kohta rajada paavstiamet ilmutusallikatest – Pühast Kirjast ja Pärimusest (kuigi see loeng keskendub eeskätt Pühakirjale).

Lähenemisviis, mille kavatsen valida sel konverentsil, on äratundmine, et õpetus paavsti ülemvõimust on seesmiselt seotud kahe laiema õpetusküsimusega: esiteks, kristliku Kiriku nähtavusest, ja teiseks vähemalt mingisuguse jumalikult seatud usulise autoriteedi olemasolust maa peal (mis on Kiriku nähtavuse loogiline ja isegi hädavajalik järeldus). See, et on olemas seos meie teema ja nende kahe doktriini vahel, on fakt, kuid mul on kaks põhjust Kiriku nähtavuse ja (vähemalt mingisuguse) jumalikult seatud usulise autoriteedi olemasolu kasutamiseks lähtepunktina.

Esiteks asetab see meetod õpetuse paavsti ülemvõimust õigesse konteksti ning teeb nähtavaks korra ja seesmise seotuse, mis on olemas katoliiklike dogmade vahel. Õpetusliku kriisi ajal elavate katoliiklaste jaoks on suurem hädavajadus kui iial enne püüda arendada harjumust mõelda alati “suurt pilti” silmas pidades, kui küsimus on õpetuses. Õigupoolest ma lihtsalt kordasin iseennast, kuna mõtelda tähendabki mõtelda “suurt pilti” silmas pidades. Mõtlemine on protsess, mille abil me hakkame nägema tegelikkust; mitte pealiskaudselt, vaid kogu tema sügavuses. Ja keegi ei saa midagi sügavalt mõista ilma, et ta näeks seda eksisteerivana selle õiges korras, selle õiges kontekstis – põhjused, miks miski peab olema just nii, nagu ta on, asuvad tema seostes teiste asjadega. Kui see konverents veenab teid ka ainuüksi selles punktis – et me peame nägema asju nende kontekstis, kui tahame neid näha õigesti, ja et me peame endas arendama usaldamatust iga teooria või seletuse suhtes, mida ei saa integreerida laiemasse konteksti –, siis on see konverents juba olnud teie aega väärt.

Teiseks, see lähenemisviis on kasulik praktilisest apologeetilisest vaatepunktist. Me peame tunnistama, et kui loomulik võib õpetus paavstlusest ka olla katoliiklase jaoks, on see väga võõras ja vastuseisu tekitav protestandi “kristliku maailmavaate” seisukohast. Selle maailmavaate inertsist koormatuna leiab protestant, et paavsti ülemvõimu kinnitavad klassikalised pühakirjaargumendid, mida ma nimetan ka sellel konverentsil, ei ole veenvad. Tema meelest ei ole need mõned pühakirjatsitaadid piisavad, et lükata ümber tervet mõttesüsteemi, millega paavsti ülemvõimu ei saa lepitada. Seetõtt tundub olevat vajalik astuda sammuke tagasi ja näidata kõigepealt, et Pühakiri õpetab, vastupidiselt protestantlikule lähtepunktile, et autentne kristlus ei ole kitsalt isiklik asi Jumala ja uskliku vahel, vaid et sellel on – Jumala vabal valikul – ka institutsionaalne pool. Püha Vaim ei valinud Pühakirja metafoori “Jumala riigist” koos sellega mõtteliselt kaasnevate arusaamadega nähtavusest ja autoriteedist mitte põhjuseta.

Veel kord, neil kahel põhjusel alustame oma arutelu paavstluse pühakirjalistest alustest esmalt selle tuvastamisega, et kristlik Kirik on Jumala kavatsuse kohaselt nähtav institutsioon, mida juhib vähemalt mingisugunegi jumalikult seatud usuline autoriteet.

Selline on meie lähtepunkt. Mis täpselt on aga meie sihtpunkt, st milline täpselt on väide, seisukoht, mida kavatseme tõestada? Ma esitan selle kolme punktina: meie kavatsuseks on näidata, et Pühakiri, nagu kirikuisad seda tõlgendavad, õpetab, et:

Jeesus Kristus ei rajanud mitte üksnes religiooni (mõistetuna uskumuste kogumina), vaid Kiriku selle ranges tähenduses, st nähtava organisatsiooni, mida juhib nähtav autoriteet, ja me näeme, et see oli õigupoolest Kiriku Vanas Testamendis leiduva eelkujutise, milleks oli Iisraeli rahvas, loogiline lõpuleviimine.
Jeesus Kristus valis selle organisatsiooni jaoks monarhilise struktuuri, st struktuuri, milles üks isik omab kõrgeimat autoriteeti, ning selle kõrgema autoriteedi algse omajana valiti välja püha Peetrus. Siin tuuakse üksikasjalikult esile Pühakirja argumendid paavstluse kinnituseks.
P. Peetruse õigusjärglased selles ülemkarjase ametis on Rooma piiskopid.

Nähtavus ja autoriteet – paavstliku ülemvõimu eeltingimused

Enne, kui me demonstreerime Pühakirja põhjal, et meie Issand rajas nähtava ühiskonna koos seda juhtiva autoriteediga, tuletagem meelde, mida me ühiskonna all mõtleme. Vastavalt klassikalisele filosoofilisele definitsioonile on ühiskond püsiv ühise autoriteedi alla kuuluv ja ühise eesmärgi nimel tegutsev üksikisikute kogum. Tuleb ette kõikvõimalikus vormis ja suuruses ühiskondi laialt varieeruvate eesmärkide ja laialt varieeruvate autoriteedistruktuuridega, kuid nad kõik sobituvad selle põhidefinitsiooniga, olgu konkreetse ühiskonna puhul tegemist perekonna, kooli, koguduse, rahvuse või muuga. Mõisted “ühiskond” ja “autoriteet” on seetõttu lahutamatud, ja on kergesti mõistetav, mispärast. Ilma võimuta ühiskonnaliikmeid koordineerida – ja vajadusel koguni sundida – oleks igasugune püsiv tegevus ühise eesmärgi saavutamiseks võimatu ning ühiskond ühiskonnana sureks.

Õigupoolest näevad katoliiklikud filosoofid sageli analoogiat inimolendi ja ühiskonna vahel. Inimolendid on “tehtud” mateeriast, ent hing (ühtsuse ja toimimise põhialus) on see, mis teeb mateeriast inimisiku. Nii on ka ühiskonnad “tehtud” inimestest, kuid autoriteet on see, mis annab üksikisikute hulgale ühtsuse ja paneb nad ühiselt toimima, tehes nad nõnda ühiskonnaks.

Seega nõuab nii terve mõistus kui ka terve filosoofia, et igal ühiskonnal, igal nähtaval ja organiseeritud üksikisikute kogumil, kui see tahab jääda püsima ning saavutada eesmärki, milleks see on rajatud, peab olema mingi püsiv autoriteet. Möödaminnes, ääremärkuse korras tasub nimetada, et ühiskonna eesmärk määrab ühiskonda haldava autoriteedi loomu ja ulatuse. Näiteks perekonnaisadel ei ole autoriteeti kuulutada välja sõda teise rahva vastu. Ja mitte ühelgi autoriteedil ükskõik millises ühiskonnas ei ole õigust toimida vastupidiselt selle ühiskonna eesmärgile, kuna autoriteet on olemas eesmärgi pärast, mitte vastupidi. Filosoofilisemalt meelestatutele meie hulgast võiks seda väljendada öeldes, et seesmine lõppeesmärk on olemas välise lõppeesmärgi pärast.

Olles defineerinud ühiskonna mõiste ja seletanud ühiskonna ja autoriteedi hädavajalikku omavahelist suhet, pöördugem nüüd Pühakirja poole, et vastata küsimusele, kas meie Issand, kui Ta rajas oma lõpliku päästetee, oma “uue ja igavese lepingu” 1, rajas usulisele autoriteedile alluva nähtava organisatsiooni või mitte.

Tähendamissõnad ja kujundid

Oma päästetööd kirjeldades kasutas meie Issand sageli nii kujundeid kui tähendamissõnu. Loomulikult ei ole ei kujundid ega tähendamissõnad otsesed definitsioonid, nii et me ei saa neist otsida lõplikku seletust Kristuse tööle, kuid nad kirjeldavad selle teatavaid tunnusjooni ning küsimus, mille me peaksime endale neid kujundeid ja tähendamissõnu uurides esitama, on, et kas nad näivad kirjeldavat nähtamatut, mitteinstitutsionaliseeritud kristlust või nähtavat ja institutsionaliseeritud kristlust.

Vaagigem kolme tähendamissõna.

“Taevariik on inimese sarnane, kes külvas oma põllule head seemet. Aga inimeste magades tuli ta vaenlane ja külvas raiheina nisu sekka ning läks minema. Kui nüüd oras tärkas ja looma hakkas, tuli ka raihein nähtavale. Peremehe sulased astusid ta juurde ja ütlesid talle: “Isand, eks sa külvanud head seemet oma põllule, kust nüüd tuleb sinna raihein?”” (Matteuse 13:24-27)

“Veel on taevariik nooda sarnane, mis heideti merre ja mis vedas kokku igasuguseid kalu. Kui noot sai täis, veeti see rannale, istuti maha ja koguti head kalad korvidesse, halvad aga visati minema. Nõnda on ka selle ajastu lõpul: inglid tulevad ja eraldavad kurjad õigete keskelt.” (Matteuse 13:47jj)

“Taevariik on kuninga sarnane, kes tegi oma pojale pulmad. Ja ta läkitas oma sulased kutsutuid pulmapeole paluma, aga need ei tahtnud tulla.” (Matteuse 22:2-3)

Nende tähendamissõnade puhul tuleb kõigepealt tähele panna, et taevast kuningriiki kirjeldatakse kui midagi nähtavat, piiritletut (põld, noot, pidusaal). Tähendamissõnade tegelaste puhul on alati võimalik öelda, kes on taevase kuningriigi osaline ja kes ei ole. Pange tähele ka seda, et kuigi termin “taevariik” võib mujal Pühakirjas viidata südmustele maailma lõpul, tõmbavad need tähendamissõnad selge joone selle kuningriigi kahe staadiumi vahele ning õpetavad selgelt, et taevariik on olemas ka praegu, selles maailmas – isegi enne lõikust, enne nooda kaldale tõmbamist ja enne, kui kuningas läheb kohtuma oma külalistega.

Samuti, kuigi see on märksa raskemini hoomatav, teevad need tähendamissõnad vahet sulaste vahel, kes külvavad seemet, ja taimede vahel, mis tärkavad; noota heitva kalamehe vahel ja kalade vahel, kes võrku satuvad; sulaste vahel, kes esitavad kutse, ja külaliste endi vahel. See näib viitavat erinevatele rollidele taevases kuningriigis.

Kujundite tasemel tuleb panna tähele, et juba termin “taevariik” ise kannab endas nähtavust, organiseeritust ja autoriteeti. Kuningriik on ju iseenesest ühiskond. Teises kohas, iseennast Hea Karjasena kirjeldades (Johannese 10), kirjeldab meie Issand oma lambaid suletuna lambatarasse, tuues taas esile pildi nähtavalt identifitseeritavast karjast. Lõpuks võime mainida kujundit Kirikust kui Kristuse Ihust, kujundit, mida ei leia evangeeliumidest, kuid siiski Jumala poolt inspireerituna p. Pauluse kirjadest (eriti Efeslastele, Galaatlastele ja Koloslastele). Ihu on kindlasti midagi nähtavat ja organiseeritut, ning p. Paulus võtab isegi vaevaks osutada, et et selles Ihus on olemas äratuntavalt erinevad funktsioonid (1. Korintlastele 12:27-30).

Meie eesmärk ei ole nende kaalutluste puhul tõestada, et autentne kristlus on midagi täiesti välist ilma mingi nähtamatu komponendita, näiteks nagu armu tegutsemine hinges, vaid osutada sellele, et autentne kristlus ei saa olla eranditult sisemine – et mõned tähendamissõnad ja kujundid (isegi enamik) viitavad kristlusele, mis on organiseerunud teatud laadi religioosse ühiskonnana.

Nähtav autoriteet

Kooskõlas sellega, mida väitsime ennist ühiskondade olemuse kohta, oleks meie Issand, kui Ta tõepoolest tahtis, et Tema kari oleks kogutud kokku organiseeritud ühiskonnaks, ilmtingimata pidanud rajama mingi autoriteedi seda ühiskonda juhtima. Pöördudes taas evangeeliumide poole, leiame kindlasti, enne kui vaeme, kas Ta andis selle kõrgeima autoriteedi pühale Peetrusele, et Ta vähemalt kellelegi autoriteedi andis.

“Aga kui su vend peaks patustama, siis mine, noomi teda nelja silma all! Kui ta sind kuulab, siis oled sa oma venna tagasi võitnud. Kui ta sind aga ei kuula, siis võta enesega veel üks või kaks, sest kahe või kolme tunnistaja suu läbi on kindel iga asi. Aga kui ta on neile sõnakuulmatu, siis ütle kirikule! Aga kui ta isegi kiriku sõna ei kuula, siis olgu ta sulle nagu pagan ja tölner!” (Matteuse 18:15-17)

Meie Issand annab siin “kirikule” autoriteedi lahendada teatavaid vaidlusküsimusi Tema järgijate vahel. Ja kui keegi ei peaks kiriku otsust aktsepteerima, õpetab Ta oma jüngreid neid kohtlema nii, nagu nad kohtleksid võõra rahva liikmeid või Iisraeli rahvast väljatõugatuid. See on samaväärne sellega, nagu Ta annaks kirikule autoriteedi liikmeid välja heita, kui nad ei aktsepteeri kiriku otsuseid. See on nõnda seetõttu, et nagu Kristus siinkohal kinnitab, kõneleb kirik Tema enda häälega.

“Kes teid kuulda võtab, see võtab kuulda mind, kes teid kõrvale lükkab, see lükkab kõrvale minu, kes aga minu kõrvale lükkab, see lükkab kõrvale mu Läkitaja.” (Luuka 10:16 )

Miks peaks Issand ütlema oma apostlitele midagi nii jahmatavat? Miks peaks Ta andma inimestele taolise autoriteedi, et nad võivad kõnelda Tema enda nimel? Taas: autoriteet on olemas eesmärgi pärast. Autoriteet on apostlitele antud seepärast, et nad peavad jätkama Tema missiooni ning viima lõpule selle töö, mida Ta alustas.

“Nõnda nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid.” (Johannese 20:21)

Aga miks Isa saatis Poja? Selleks, et päästa maailm.

“Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu. Jumal ei ole ju läkitanud oma Poega maailma, et ta kohut mõistaks maailma üle, vaid et maailm tema läbi päästetaks.” (Johannese 3:16-17)

The full conference is available in English from Angelus Press.

http://angeluspress.org/Audio-Video/2012-conference-audio-the-papacy

Püha Thérèse Lisieux’st ja lift Taevasse

Avastusi ei tehta mitte ainult loodusteaduste või tehnika valdkonnas, ka religioosses elus avastatakse aeg-ajalt midagi uut või tuleb valguse kätte ja mõistetakse paremini midagi, mis on pikapeale varju jäänud.

Avastaja nimi on Thérèse Martin, kes sündis 2. jaanuaril 1873 Normandias Alençon’is üheksalapselise pere noorima lapsena. Kui Thérèse oli viieaastane, kaotas ta ema ja see oli väikesele tüdrukule suur löök. Tema õed rääkisid, kuidas Thérèse läks ühel päeval Neitsi Maarja kuju juurde, embas seda ning ütles: „Nüüd oled Sina minu ema!” 1883. aastal, kui Thérèse oli raskesti haige, ilmus talle Jumalaema ja tegi ta terveks.

a. astus Thérèse karmeliitide ordusse. Siin tegigi ta oma suure avastuse. Kuidas ta selleni jõudis, sellest saame me lugeda tema kirjast kloostriülemale. „Ma tohin vaatamata oma väiksusele püüelda pühaduse poole; [….] kuid ma tahan leida vahendi, et Taevasse minna, väikse tee, kõige otsema, kõige lühema, ühe täiesti uue pisikese tee. Me elame avastuste sajandil, enam ei võeta isegi vaevaks mööda trepiastmeid üles minna, rikaste juures asendatakse trepid kasulikumate liftidega. Ka mina tahaksin leida ühe lifti, mis mind Jeesuse juurde üles viiks, sest ma olen liiga väike, et tõusta kõrgemale mööda täiuslikkuse vaevalist treppi.”

Ja ta leidis sellise lifti, sest talle sai selgeks, et suurimaks pühakuks on võimalik saada ka ilma erakordsete suretamisteta, ilma eriliste armuandideta, ilma silmapaistvate tegude kõmuta, kui jäädakse teadlikult väikeseks, usaldatakse end täielikult Jumala hoolde ning tehakse väikesi ja tavalisi asju armastusest Jumala vastu. See oligi Thérèse lift Taevasse. Tema avastusel on seega kolm osa: esimene seisneb selles, et kõike tavalist, igapäevast, tehakse armastusest Jumala vastu; teine on mõte iseenda väiksusest ja nõrkusest; ning kolmas osa on usaldus Jumala armastuse ja halastuse vastu. Kes neid kolme vahendit kasutab, see tõuseb üles, ilma et peaks astuma vaevaliselt astmelt astmele.

Thérèse on oma kirjas kirjutanud: „Mul ei ole ühtegi teist vahendit, et Sulle [Jeesusele] tõestada oma armastust, kui puistata lilli, see tähendab, et ma ei taha jätta toomata ühtegi ohvrit, ühtegi pilku, ühtegi sõna, ma tahan kasutada kõige tühisemaid tegusid ja teha neid armastusest.” Thérèse elu on ilus näide sellest, kuidas ta neid kolme elementi oma elus teostas. Ta sättis sageli ühe või teise kaasõe mantlit, kui too oli selle hooletult selga pannud; ta osutas neile igasuguseid väikseid teenimisi; ta vaikis, kui keegi oli võtnud ära tema öölaterna, mida ta parajasti hädasti vajas; ta ei tõstnud häält selle peale, kui teda ebaõiglaselt noomiti, arvates, et tema oli ühe vaasi katki teinud; kui keegi häiris kabelis vaikust, talus ta seda kannatlikult; ta jäi rahulikuks, kui mõni kaasõde talle pesemise ajal vallatledes musta vett näkku pritsis, ja ta tegi seda kõike armastusest Jumala vastu. Nagu ta ise oma kloostriülemale kirjutas: „Sügavasti armastatud ema. Te näete, ma olen üks väga väike hing, kes saab armsale Jumalale ainult väikseid asju anda.” Kuna ta talus neid väikseid asju armastusest Jumala vastu, sõitis ta justkui liftiga Taevasse. Kui Thérèse 24-aastaselt tuberkuloosi suri, oli ta saavutanud väga kõrge pühaduse astme. Kirik tähistab tema püha 3. oktoobril.

Pro Fide Catholica 2006/10 Isa Gerd Heumesser

P. Pius X Vennaskonna kindralülem piiskop Bernard Fellay kuulutas välja järjekordse Roosipärja ristiretke vaimulikuks ettevalmistuseks Fatima Jumalaema ilmumiste 100. aastapäevaks.

Saksamaal Zaitzkofenis 2. juulil 2016 toimunud preestrite ametissepühitsemisel teatas piiskop Fellay järjekordsest Roosipärja Ristiretkest, et valmistuda Fatima Jumalaema ilmumiste (maist oktoobrini 1917) 100. aastapäevaks.

Ristiretk toimub 15. augustist 2016 kuni 22. augustini 2017.

Siit saab alla laadida arvestuslehe

Ristiretk järgib Neitsi Maarja enda antud intentsioone:

I. Jeesus soovib maailmas sisse seada pühendumise Maarja Puhtaimale Südamele. Et seda teha, kutsutakse kõiki usklikke:

lugema iga päev kas üksi või perekonnaringis Roosipärga;
võtma viie järjestikuse kuu esimesel laupäeval vastu hüvitusarmulauda ning mitmekordistama oma igapäevaseid ohvreid Maarjale tehtud ülekohtu hüvitamise vaimus;
kandma imettegevat medaljoni ning seda jagama;
pühitsema oma kodu Maarja Immakulaatsele Südamele (võib kasutada lehe allosas toodud palvet)

Sellele intentsioonile lisaks palvetame ka:

II. Immakulaatse Südame triumfi eest ning

III. et paavst ja kõik katoliikliku maailma piiskopid pühitseksid Venemaa Maarja Valurikkale ja Immakulaatsele Südamele.

Erilise intentsioonina lisame:

IV. Õnnistatud Neitsi Maarja kaitse P. Pius X Vennaskonnale ja kõigile selle liikmeile ning kõigile traditsioonilistele religioossetele ühendustele.

Piiskop Fellay seatud siht on kinkida Fatima Jumalaemale 12 miljonist Roosipärjast ning 50 miljonist ohvrist koosnev kimp.

Pühitsuspalve

Oo Maarja Immakulaatne Süda, Jeeuse Südame Ema, meie kodu Ema ja Kuninganna, et täita Sinu palavat soovi, pühendame me end Sinule ja anume, et Sa valitseksid meie perekonna üle. Valitse meist igaühe üle ning õpeta meid, kuidas Sinu Jumalik Poeg saaks valitseda ja triumfeerida meis ning meie ümber, nõnda nagu Ta on Sinus valitsenud ja triumfeerinud.

Valitse meie üle, oo Armastatud Ema, et võiksime olla Sinu omad nii heas kui kurjas, nii rõõmus kui kurbuses, nii tervises kui haiguses, nii elus kui surmas. Oo Maarja, Neitsite Kuninganna kaastundlikem Süda, valva meie hingede ja südamete üle ning hoia neid uhkuse, ebapuhtuse ja paganluse tulva eest, mille üle Sa nii kibedasti kurtnud oled. Soovime hüvitada Jeesuse ja Sinu vastu tehtud rohkeid kuritegusid. Me palume õigluses ja ligimesearmastuses Kristuse rahu oma kodule, oma maa ning kogu maailma kodudele.

Seepärast lubame jäljendada Sinu vooruseid, elades kristlikku elu ning võttes tihti ja innukalt vastu püha Armulauda, hoolimata inimeste arvamusest. Tuleme kindlustundega Sinu juurde, oo Armu Troon ja Õiglase Armastuse Ema! Süüta meis seesama jumalik tuli, mis on süüdanud Sinu enda Immakulaatse Südame. Sütita meie südametes ja kodudes kasinusearmastus, tuline soov päästa hingi ning püüdlemine perekonnaelu pühadusele. Nõustume kõigi ohvritega, mis kristlik elu meile peale paneb, ning toome need ohvrid läbi Sinu Immakulaatse Südame Jeesuse Südamele hüvituse ja patukahetsuse vaimus. Jeesuse ja Maarja Pühadele Südametele olgu armastus, au ja ülistus igavesti!

Uuele katoliku kirikule Tallinnas asetati nurgakivi

“Traditionis custodes”: selgem kui allikavesi

P. Pius X Preestrite Vennaskonna kindralülema kiri seoses motu proprio “Traditionis custodes” avaldamisega

Me ei tohi alistuda sellele maailmale, vaid peame võtma kõik kokku Kristuses

Püha Térèse Lisieux’st ja lift Taevasse

Kiri nr 90 P. Pius X Vennaskonna sõpradele ja toetajatele

Isa Schultze määramine Eesti misjoni eestvedajaks

Paavstluse pühakirjaline alus

Kirikuaasta: 3. oktoober – Püha Thérèse Lisieux’st

Uus Roosipärja Ristiretk